Season's Greetings

On the 12th day of Eurocentrically imposed midwinter festival my significant other in a consenting, adult, monogamous, relationship gave to me:

Twelve males reclaiming their inner warrior through ritual drumming.

Eleven pipers piping (plus an 18 member pit orchestra made up of members in good standing of the Musicians Equity Union as called for in their union contract, even though they will not be asked to play a note.)

Ten melanin deprived testosterone poisoned scions of the patriarchal ruling class system leaping.

Nine persons engaged in rhythmic self-expression.

Eight economically disadvantaged female persons stealing milk products from enslaved bovine Americans.

Seven endangered swans swimming on federally protected wetlands.

Six enslaved fowl-Americans producing stolen non-human animal products.

Five golden symbols of culturally sanctioned enforced domestic incarceration.

(After members ofl the Animal Liberation Front threatened to throw red paint at my computer, the calling birds, hens and partridge have been reintroduced to their native habitat. To avoid further Animal-American enslaavement, the remaining gift package has been revised.)

Four hours of recorded whale songs.

Three deconstructionist poets.

Two Sierra Club calendars printed on recycled processed tree carcasses, and

One Spotted owl activist chained to an old-growth pear tree.

Merry Christmas, Happy Chanukah, Good Kwanzaa,, Blessed Yule, and Happy Holidays*

*unless you are suffering from seasonally affected disorder(SAD). If this is the case, please substitute this gratuitous call for celebration with the suggestion that you have a thoroughly adequate day.

( http://www.psych.upenn.edu/humor.html )

See on siis nüüd läbi

Tühi tunne on. Ma ei tea, mis nüüd edasi tulema peab.

Tänane läks... nagu ta läks. Vabandust kõigi kohaletulnute ees, et ei läinud nii hästi, kui oleks pidanud.

Ja ometigi tähendab see mulle nii palju, et ma seda teha sain.

Kallis blogilugeja, oled kutsutud

Esmaspäeval, 22. detsembril kell 18:00 Lutsu raamatukogu muusikaosakonna saalis toimuvale jõulukontserdile. Esitamisele tulevad vanemad ja uuemad jõululaulud Kristiina, Timo, Mardi ja allakirjutanu poolt. Üritus on mõeldud eeskätt äsjanimetatute sõpradele-tuttavatele, aga avatud kõigile huvitatutele. Raha välja käima ei pea.

Ühesõnaga te kõik olete oodatud :-)

Valgus tunneli... mingis osas?

See oli lahe, kuidas just siis, kui ma Mialee blogi vaatasin, helistas ta mulle ja ütles, et Taliesin tahaks minuga suhelda. Mis oleks ilmselt just see, mida mul hetkel vaja oleks. Eeldusel, et ma suudan vahelduseks normaalse inimese moodi olla. Näis. Igatahes lootustandev.

Aitäh, et te olemas olete. Ka praegu. Eriti praegu.

The primary objective

For my life to be full of inspiration for myself and those around me.

Which is not exactly too detailed... but for now, perhaps quite clear enough.

So now it's 600 pages a day

I just finished reading "Rama Revealed". It was really breathtaking. Making one think about how small and insignificant, and yet at the same time special and unique we are. We do forget about the big picture most of the time, the really big picture that is. Or even the not-so-big, anything outside our immediate surroundings really. It is easier - and mostly much more rational - to just focus on the goings-on of our everyday lives. Is there a grand scheme we're all a part of? Is the Universe based on order or chaos in the end? Or maybe both, in varying degrees? Is there a meaning to all this existence? A purpose for ourselves to fulfil, a goal to reach of some sorts? Or are we simply an evolutionary accident, a bunch of atoms jumbled together in some unlikely fashion? Is there something higher for us to aspire towards, or is all our spiritual searching eventually meaningless?

I don't think any of us can really know the answers to these questions. The ultimate answers, at least. Perhaps the most we can reach are those of our own. Limited, to be sure, but personally inspiring and meaningful. I don't think we could know The Truth. At least not the way we are now, without anyone else further along to guide us - and even then could we ever be sure it was The Real Thing? But at least each one of us can find his or her own path, a light to aspire towards. If there is a higher something... then maybe that spark contains a grain of the greater truth. If there is not... what a cruel thought to have meaning-seeking creatures in a world without any... what we create for ourselves could be the best that we could ever have. Perhaps then, like the miracle of life in the vastness of senseless chaos, we could create that something higher and make it real in the little area of our own existence. Not changing the greater picture, perhaps. But making all the difference for ourselves.

I have friends.

:)

Öömõtted

Ma arvan, et Vahur peaks Ergo Proxy't vaatama. Tegelikult peaks kõik Ergo Proxy't vaatama.

Tänane teemaõhtu kujunes väga ootamatuks, aga huvitavaks. Teemast seal kuigi palju järele ei jäänud, aga see polnudki niivõrd oluliseks eesmärgiks. Põhiliselt rääkis Vahur satanismist ja tema enda kogemustest sellega seoses. Siis oli... igasugu muid jutte. Vahurit oli väga huvitav kuulata. Mulle jõudis vist esimest korda päriselt kohale, kuivõrd intelligentne ja maailma asjadega kursis ta tegelikult on.

Igatahes uni kutsub.

Halleluuja

Ma kirjutasin just valmis oma isiksusepsühholoogia essee ja ma reaalselt peaaegu nautisin kirjutamisprotsessi. Suht kiiresti sai ta ära tehtud ka. Täitsa hämmastav... pärast kogu seda muretsemist ja vältimist, mis sellele eelnes, oli protsess reaalselt meeldiv. Ilmselt oli sellel muidugi mõnevõrra pistmist tõigaga, et ma ei muretsenud just väga selle üle, kas mu sõrmede alt tulev vastab mingitele stiililistele, keelelistele või ideoloogilistele kriteeriumitele. Arvestades ülikooli üldisi tendentse, on äärmiselt ebatõenäoline, et õppejõud teksti isegi läbi lugeda viitsiks. Kahju tegelikult. Hetkel on tunne, et tulemus sai reaalselt lugemiskõlbulik.

Igatahes - elu ja tulevik tundub kohe kuidagi vähem hirmuäratav :)

Peace

I'm actually a guy

Well, at least according to the Gender Genie...


Words: 1757

(NOTE: The genie works best on texts of more than 500 words.)

Female Score: 2620
Male Score: 3546

The Gender Genie thinks the author of this passage is: male!

So then... what about you?

http://bookblog.net/gender/genie.php

The usual

Muide, mul tõesti pole võetud mingit eesmärki oma närvitsemisega kõiki ümberkaudseid inimesi häirida. Kui see vahepeal niimoodi välja kukub, palun vabandust. Tegelikult tahaks kuidagi vastupidiselt mõjuda, aga nojah...

Naljakas, kuidas mõningaid inimesi ei unusta ka pärast aastaid. Nad lihtsalt jäävad su südame püsielanikeks.


I hear him, before I go to sleep
And focus on the day that's been.
I realise he's there,
When I turn the light off and turn over.

Nobody knows about my man.
They think he's lost on some horizon.
And suddenly I find myself
Listening to a man I've never known before,

Telling me about the sea,
All his love, 'til eternity.

Ooh, he's here again,
The man with the child in his eyes.
Ooh, he's here again,
The man with the child in his eyes.

He's very understanding,
And he's so aware of all my situations.
And when I stay up late,
He's always waiting, but I feel him hesitate.

Oh, I'm so worried about my love.
They say, no, no, it won't last forever.
And here I am again, my girl,
Wondering what on earth I'm doing here.
Maybe he doesn't love me.
I just took a trip on my love for him.

Ooh, he's here again,
The man with the child in his eyes.
Ooh, he's here again,
The man with the child in his eyes.

(Kate Bush "The Man With The Child In His Eyes")

:)

Raven's Progressive Matrices are absolutely pointless. Like, what IQ level would they be appropriate at, 70?

On the other hand, I actually realised there's one thing I really love. Music. Singing. I might not always be in the mood for it initially, but unless I'm physically sick or there's something REALLY major going on in my life, my initial mood doesn't matter so much after a while. It's not likely to be something I'd consider as a professional career, but it's something I love doing. And these days when I'm so disappointed and confused about everything, that's a lot.

When stressed, eat

Really. It has been found that this is the best way to avoid developing stress-related ulcers. All that comfort eating might be a good idea after all, huh...

Just life

Hope and despair. With so many ways open to me, how do I know which one to take? Up until this point there wasn't really much of a question about what to do next. Now for the first time it's really up to me. How do I know what to choose? How do I make the choice I regret the least in the years to come? Which is an interesting way to phrase it really when I think about it... worrying about what I might regret the most in the years to come? My mum would probably say it's the right way of thinking about it. I'm not sure what I'd say myself. I don't want to fail in life like my parents. But I also don't want to live "successfully" only to discover in my older years that I've never really Lived at all.

The question is also what Living means to me. In the end, it all depends on the perception of the person... you can have the most exciting life and feel it's not really fulfilling, or you can do nothing special at all and still experience each moment as something new and beautiful. Right now I'm SO disappointed in the whole academic sphere of things. The question is, am I disappointed in it because it's not really for me after all... or am I only disappointed in this particular university, these particular conditions? Or maybe it's both: it's not quite "it" for me - though could be tolerably suitable - but it is the way things are in Tartu that makes the prospect seem entirely unacceptable.

Maybe I should take a chance for once in my life and do something other than the obviously "right and safe" thing.

Perhaps I have been paying too much attention to the symbols and too little to the essence. Seeking to find myself through the symbols, some kind of a deep sacred resonance within. I thought I knew what I was looking for, but now I'm not so sure. The goals and feelings shift so rapidly, I can hardly grasp one when it is already replaced by another.

I know my path is the path of the caduceus, I know that if I know anything at all. But there are many, many ways to walk that path. ...or perhaps it is just the path takes you to many, many different places. It is that of the serpent, not of the arrow after all. In any case, I don't even know if I'm still on it right now. I've actually got no idea where I am. Going in the right direction? Wrong direction? Is there a right or wrong at all? Even in the most personal sense of the word? If there is no higher meaning, does it make any difference what we do with our lives? And why is our happiness and fulfilment more right than our suffering and despair? Who says it is "good"? Us? Does it matter what we say? Does it matter what a speck of dust might want or feel?

So there I am. Wanting to preach love and light, and myself cynical and lost. Disappointed in things I used to value, people I used to look up to. Doubting everything, revaluing everything. How can I believe I can bring meaning to an empty world? To a mankind that I believe to be without a future. Without a purpose. Completely irrelevant in this vast cosmic game. And yet I am a speck of dust like any other.

There is meaning in everything, or there is in nothing. Perhaps it only depends on the perspective.

To live the dream

To get to know all the colours of the world. But always return to my blue-green vision. Until the day it becomes the light within.

12 Days of Christmas

Tänane proov nägi väga huvitav välja. Timol ja Mardil oli palavik, mina aevastasin ja köhisin ning Kunnil oli lihtsalt hääl ära. Mingisugusest naiivsest soovunelmast kannustatuna mõtlesin, et võiks "O Holy Night"ist alustada. Nojah, vähemalt oli tulemus ilmekaks tõestuseks, et imesid ei tasu iga kord oodata. Aga "The 12 Days of Christmas" mõjus see-eest väga julgustavalt. Ma usun, et meil on reaalselt tulemas selline versioon, mille jooksul kuulajad magama ei jää. Muusika on tore. :)

Elu üldiselt on tore muidugi. Huvitav. Ühtegi päeva pole vist viimasel ajal olnud, milles ei toimunuks midagi mälestamisväärset. Muidugi sellest tulenevalt kipub ka võrdlemisi vähe meelde jääma - iga järgnev sündmus tõrjub eelnevad välja. Peaks rohkem jäädvustama kusagile. Blogisse kirjutama kas või. Et oleks, millele toetudes vana ja väsinuna tagasi vaadata saaks...hmm ok, sellest vaatenurgast lähenedes peaks ma vist midagi internetist vastupidavamat kasutama. Kui vahepeal just tuumasõda ei tule. Me leppisime täna Timo ja Kunniga kokku, et kolmanda tuumasõja ajal lähme Urgu peitu. Esimesed kaks korraldan ma kuidagi niimoodi ära, et Eesti kanti midagi ei satu. Kui te minu vastu kenad olete, siis ma vaatan, et teile Urus ruumi jaguks.

Kahtlaselt palju on mingeid Joffrey Lannister'eid. Cersei Lannister'eid ka tegelikult. Nojah, nendeta oleks maailm palju igavam paik. Kuni nende vahele mõni Jon ja Daenerys ära eksib, pole hullu.

Jah, ma tean, ma pean oma George Martini teemast ilmselgelt kiiremas korras üle saama.

Tegelikult ma usun, et elu võib ilus olla.

Omnispirit

Just remembering the (good?) old days... The time when I was still a net-addicted teenage new-ager. It's weird to think about it now, but... that forum that was so special for me, the people there... they weren't just a bunch of random nutcases after all. I don't know what's happened to most of them, but several are on their path to greatness - or at least something beyond the drab and mediocre lives most people lead. They're intelligent, creative, extremely talented people with a spirit bright enough to lead the way for themselves and others around them. The kind of people I'd love to know at any time in my life, really. Not all of them, to be sure. But more than I sometimes let myself remember.

So I suppose I was right about one thing. I did manage to bump into one of the most amazing newager bunches on the net in those days. I guess as far as people went, my standards were not low back then at all. Actually they were probably higher than I could afford to have them now. The net gives you more choice after all...

But of course it is not enough to see the kinds of people you most like to see. It is so important to see all kinds - or at least a few. To see and know life from all sides. The dull as well as the bright, the ugly as well as the beautiful... the different as well as the same. Sometimes to even forget yourself and all you hold dear in the process. Because if you come back - when you come back - what you love the most will be worth it all the more. And perhaps you will learn to love all the rest as well.

Synchronicity

My life is great really. Everything I need is present there. Well, almost everything. But still so much. And sometimes the things I least expect to find turn out when least expected - though not least needed.

If there's a will, there's a way. Somehow I can live my dream. I guess I do have a dream. :)

Beginnings and endings

Sometimes you know some things are temporary... but you still want them to last. You think, maybe there's some way after all. Who knows what will happen in life? You're not really sure what outcome you should be hoping for, but in the end, the various options are still open to you. You don't really expect to know for sure. And when you finally do, it's... strange. Even if it is something still in quite a distant future.

Even when you want to believe a beautiful lie, you need to face up to the truth at some point. To the truth that what you seek for is not to be found where you are. At least not until you've been to elsewhere, searching for it. Not that I even know what I'm searching for these days. Is there even anything to search? Or is it all meaningless chaos? Am I only fooling myself with my thoughts of a quest for the Holy Grail? Is there any purpose to my life other than life itself? And yet - if I knew my place in the world, knew which cog in the wheel I was, would that really make me happy?

I'm not who I was two years ago, one year ago... even half a year ago. The goals and ideals I had then are obsolete now. I thought I had my path laid out in front of me... well, to some point I did. But from that point onwards it's totally obscure. It was then and it still is now. But that point is much closer now, and approaching with every moment.

I'm not even sure I want to continue with my studies much longer. I'll probably get a Master's degree in something, but I'm not so sure I want to go for the Ph.D... I mean, what's the point? To do science? I thought so, but I'm not at all sure that's my thing any more. I'm very disappointed in university and the academic life in general. Life in itself seems more interesting - but do I have what it takes to succeed there, outside of the safe world of papers and grades? Do I have what it takes to succeed anywhere, when it's so hard to just get myself out of bed in the mornings? When I've lost faith in some things I valued so very much? Though become more open to some other things... My mum believes the path to greatness is straight and narrow. I'm not sure where my path is going... it's not straight and it's definitely not narrow. Right now I can't see its edges at all. Am I on the right track at all? Maybe all this wandering around, trying out new things is only getting me more lost? Maybe I should just stay with what I know? But then again, that doesn't seem right, either...

I thought there was a brother/sisterhood waiting for me out there somewhere. Thought there was a quest. A special self I needed to discover. A "right" place for me to be, the "right" things for me to do, the "right" people to be there and do them with. What if there's none of them? Maybe I will regret the choices I've made and will make more of... to surrender the familiar to go forth into the unknown. But maybe I will regret it much more if I don't even try.

So maybe it is OK that there are endings to beginnings. Maybe it's OK that I don't know where to go on from here. I just have to wonder... will it always be either loss or disappointment? Will I outgrow every dream I have? What is the point of living in a world where dreams are only a temporary escape from reality?

Maybe it is up to me to make my dreams be something more. "Be the change you wish to see in the world." Perhaps if I live my dream from the inside out, I will light the way of both myself and others around me. If there are no ideals in the world, no Holy Grail, it doesn't mean I can't aspire towards them on a quest. I don't know how many others need it, how many others care. But I can learn about the world... and give my gift to those for whom it matters. In whatever form that may come to be. Can I give a sense hope to a world with no hope? Meaning and purpose to one without any? Bring a light of spirit to the darkness? Give them a taste of the divine? The Sun and the Moon and the stars, the sky and the sea... blue-green and silver... Realms of gods and angels. If I can only remember to remember that.

I love the language George Martin uses. Expressions like "if he's half as clever as a sheep pellet" or "I'd be crying too if I were getting married to that gargoyle", not to mention words like "swordswench"... rich, sensual, funny and very lifelike, reading the sentences would be fascinating even without the magnificent story they are part of. But of course, there IS the story. I do have a bad feeling it's not going to be easy to find comparable reading material after I'm done with "A Feast For Crows". Gotta hope the guy manages to finish up "A Dance of Dragons" soon...

Just something

I can fly
But I want his wings
I can shine even in the darkness
But I crave the light that he brings
Revel in the songs that he sings
My angel Gabriel

I can love
But I need his heart
I am strong even on my own
But from him I never want to part
He's been there since the very start
My angel Gabriel
My angel Gabriel

Bless the day he came to be
Angel's wings carried him to me
Heavenly

I can fly
But I want his wings
I can shine even in the darkness
But I crave the light that he brings
Revel in the songs that he sings
My angel Gabriel
My angel Gabriel
My angel Gabriel

(i.e. listen to this:)
http://www.last.fm/music/Lamb/+videos/+1-b1nQIDBMzI0

Mõt-te-tus

oleks üpris paslik sõna tänase päeva kokkuvõtmiseks. Päevane suur töö = istumine ja mõtlemine, miks mind siia vaja on. Õhtune suur pidu = külmetamine ja istumine ja mõtlemine, miks ma ikka veel siin olen. Mulle tundub, et päev olnuks märksa produktiivsem, kui ma esimese poole veetnuks mingeid koduseid ülesandeid tehes ja teise poole George Martinit lugedes. Produktiivne töö ja lõbu garanteeritud. Muidugi siis ma tunneksin ilmselt veel rohkem, et päev raisku läinud ja ei teinud neid asju, mida võinuks. Nojah, nüüd ma siis tegin neid. Ei saa öelda, et istusin terve päeva kodus ja ei jõudnud kellegagi mitte kusagile. Aga mõttetu tunne on ikkagi. Ja natuke pahane enda peale, et aeg jälle kuidagi ebaproduktiivselt kulus.

Muidugi produktiivsus on üldse madal. Vahepeal tundub, et ainult ajaraiskamisega ma tegelengi. Aeg on nii piiratud, noorust on nii vähe alles, aga enamik päevi ei tee ma ikkagi suurt midagi meeldejäävat. Ma võiksin nii palju edasi liikuda ja areneda. Kuidas ma ka ei ürita, jäävad nii paljud võimalused kasutamata. Vahel ei tule nad mulle õigel ajal pähegi. Õieti ei teagi, mis on üldse neist kõige tähtsamad. Millel õieti peaks minu elus prioriteet olema.

Nojah. Vähemalt on mul võimalik endal selliste asjade üle otsustada. Selliseid ühiskondi ja ajajärke, mis seda lubavad, ei ole ilmselt palju.

Anyone got " A Feast For Crows"?

"A Song of Ice and Fire" really is one of the best things I've had the chance to read, definitely so fantasy-wise. I'm totally obsessed with Petyr Baelish's character now that I've finished book 3. He's suddenly become one of my favourite ones in the book... Yeah, I know, what happened to supporting the good? Then again, any good/evil moments that may have been there in "A Game of Thrones" are simply not there any more by the end of "A Storm of Swords". Martin doesn't really tell you who you should like or support or not... which is really different in a good way. Who says the Lannisters are worse than the Baratheons? What about the Tyrells who seem to be aspiring to become the new Lannisters? Maybe Baelish should be the next king... he definitely seems like the one Westeros character who'd be up to it. Though I'm still hoping for Daenerys to come along, of course. Daenerys is the only character who still sort of gives me the feeling of having some idea of where this story might be going. She's my favourite one, too. Then come the Stark children (well, not so children any more) and, as of now, Petyr Baelish. Whose first name btw is almost the same as that of my dad... as I just noticed.

OK, after talking at length about stuff that says nothing to someone who hasn't read the book and nothing new to someone who has, I'll just sum up with saying George Martin is a genius.

:-)

Simple truths

Some things are so easy to forget for some reason. Even if you know them one day, in a week you might live as if you never did... and a week from then you don't know why you live any more. It has happened so many times, one would think I knew already. Knew that feeling lost does not mean being lost, only forgetting. Strange how you can so easily forget the most important things in your life.

Because I do know. Or at least I have a clue.

The way of the caduceus.

To be alone and all one at the same time. One.

Something I wrote about here perhaps year ago. Sometimes I remember, sometimes I don't. If I remembered more, who knows...

Going back to my roots

which funnily enough means raising my gaze up from the ground. Sometimes even putting on rose-coloured angel-shaped glasses. Perhaps some things I thought to be fake are not entirely so. At least they are significant for me. Perhaps I am returning to them on a new level.

Time to remember what it means to love again.

Friends

I have friends. Sometimes I seem to take it for granted, but right now I feel so thankful for that. It really means a lot, doesn't it. Having people around you who you feel good about and who feel good about you. Regardless of what levels of mutual understanding there can be reached with any particular individual... the very fact of being there for each other matters a lot. It's wonderful to remember that sometimes :)

If I only knew I had wings. And a world to discover.

Words written so long ago seem no less true now... perhaps even more, because now I can really say nothing is lacking in my life as it is. From every normal perspective my life is wonderful. It really is. The acommodation part perhaps not quite so, but everything else... But something IS lacking. Perhaps will forever be, perhaps it is not something a human life can have in this world. Maybe it is a dream of a child, something people are supposed to grow out of. I don't want to grow out of it. I can walk, yes. I can even run. And I've come to love the ground I walk upon. But still I wish for a greater destiny.

Spoonbending party!!!

Reedel, 10. oktoobril kell 19.00 toimub Narva mnt 27 ühikas Kunni ja Airi juures vestluse-lusikaväänamise õhtu. Vestlusteemaks on sugudevahelised erinevused ja soorollid. Lusika/kahvliväänamisest lähemalt kohapeal. Võtke kaasa oma söögiriist, meelelahutus on meie poolt. :) Kellele asi huvi pakub, helistage mulle või võtke muul viisil ühendust, siis edastan ka muu info, mis lisaks tulla võib. Kindlasti palun osalemissoovi korral ette teatada.

Jään ootama :)

Worship chart

Sisutühi olemine

Mõõdukas/väikeses koguses kasulik, suuremas tappev. Minu puhul hakkab asi vist mõõdukuse piiri ületama. Kui välja arvata eilne suht erandlik päev, on viimasel ajal kuidagi... ma ei teagi... Ärkan hommikul üles ja veedan järgmised tund aega, üritades otsustada, kas mul üldse on mingit mõtet voodist välja ronida. Lõpuks küll teen seda, aga eriti midagi produktiivset sealt ei tule. Võib-olla on asi selles, et ma tahaksin kohutavalt teha midagi produktiivset, aga samas pole üldse sellele meelestatud. Praegu viitsiks tõenäoliselt kõige rohkem lihtsalt mingite inimestega suhelda ja meeldivalt aega viita ja nii. Isegi lugeda ei viitsi, kuigi mul on mitu huvitavat raamatut pooleli.

Lihtsalt täielik tüdimus on kõigest. Absoluutselt igasuguse põhjuseta.

Taliesini sünnipäev

Nostalgia. Aasta tagasi sai korraliku alguse midagi väga erilist ja ilusat. See viimane kolmveerand ööpäeva oli nagu naasmine sinna... ma ei teagi, kas lõpu või uue algusena. On ilmselge, et täpselt samasugune ei saa see aasta tulema. Kindlasti tuleb ta parem muidugi. Lihtsalt... nojah. Tegelikult on ju kõik minu enda teha. Mina ju otsustan, kas ma suhtlen, kellega ja kui palju ma suhtlen... Pärast pikka pausi neid inimesi jälle koos näha, ka varem minu jaoks tundmatud sealhulgas, tekitas teatavaid tundeid. Ma ei kannata kuigi pikalt olla "osa karjast", ma pean kas välja paistma või eemalduma - kuid vähemalt mõnda aega selle seltskonnaga ühtsuse tunnetamine on kuidagi ülev. Nad ju tõesti on nii targad, ilusad ja head.

Muidugi tuleb see aasta kõik teistmoodi ning tegelikult oleks üpris nukker, kui miski ei muutuks. Aga see sõpruskond, see ões- ja vennaskond tähendab mulle rohkemat, kui ma vahepeal endale õieti tunnistada tahtnuks. Urgu enam ei eksisteeri, kuid Goblin ja Dani ja Taliesin ja kõik muud elavad jätkuvalt edasi. Oleks äraütlemata kurb nendega lõplikult side kaotada.

Aa jaa, kui te peaksite ärkama mäluka ja kamba inimestega aastas 1984 ning keegi hakkab rääkima, kuidas ta Brežneviga kätt surunud on - pole vist kõige õigem hetk mainida, et teie laulsite metsavennalaule.

Telefonijutt

"Halloo! Maiu räägib."
"Tere! Laura siinpool."
"Oi, tsau! Pole sinust nii ammu kuulnud. Kuidas läheb?"
"Päris kenasti. Kuidas endal?"
"Nagu ikka. Tead küll: kool, kogudus ja muu selline. Eriti palju aega niisama olemiseks ei jää. Kuhu sa vahepeal kadusid muidu? Me üritasime Anne ja Liinaga sind ikka päris pikka aega kätte saada."
"Tead, oli vaja mõnede asjade üle omaette järele mõelda. Ennast ja maailma paremini tundma õppida."
"Mis asjade üle mõelda ja mismoodi tundma õppida siis?"
"See pole vist päris telefonijutt. Tegelikult ma natuke sellepärast helistasingi, et... ega sul lähiajal ei leidu mingit aega kokku saamiseks?"
"Pean vaatama, üks hetk... Ma kardan, et niisama kohtumiseks vist mitte. Aga me teeme neid noortekaid ikka neljapäeviti kogudusega, äkki tuled sinna? Kõigil oleks kindlasti hea meel sind näha. Pärastpoole saaks ehk natuke omaette rääkida ka."
"See ei oleks päris see..."
"Aga tule ikka, palun! Mitte keegi koguduse rahvast pole isegi kuulnud sinu käekäigust midagi."
"Ja ma ei taha kogu koguduse rahva ees oma käekäigust hetkel rääkida ka, kui sa mind mõistad."
"Mis sul siis sellist rääkida on, mida teiste juuresolekul ei sobi?"
"Tead, vahet pole. Unusta ära, et ma helistasin. Tsau."
"Oota, ära veel lõpet..."

***

"Halloo, tsau Anne! Ega Laura sulle vahepeal helistanud pole?"
"Ei ole. Miks sa küsid?"
"Ta helistas mulle just mõni minut tagasi ja tahtis kokku saada. Rääkis, et on mingite asjade üle järele mõtlemisega tegelenud. Tahtis minuga sellest rääkida. Mul aega pole, tead küll, aga kutsusin ta noortekale. See talle ei sobinud. Põhimõtteliselt ta lõpetas kõne ära, kui ma selle välja pakkusin. Väga imelik. Oskad sa sellest midagi arvata?"
"Kuule, ma ei teagi. Minu jaoks on hetkel uudis juba seegi, et tal hing sees ja nii. Aga sul on õigus: midagi on siin kummalist küll. Ma tõesti ei saa aru, miks ta juba kaks kuud lihtsalt konkreetselt väldib meid. Okei, nüüd võttis sinuga ühendust..."
"Ja see jutt viis mind veel rohkem segadusse. Ta on maailma avastanud? Ta ei taha sellest koguduse rahvaga rääkida? Tead, mulle tundub üha rohkem, et ta on omadega kuidagi valele teele sattunud."
"Kõlab küll sedamoodi. Ta on alati koguduse inimestega nii hästi läbi saanud! Alati armastanud igasugustel üritustel käia ja meiega koos olla. Sinu jutust jääb mulje, nagu räägiksid hoopis mingist teisest Laurast."
"Ma ei oska enam midagi arvata. Tead, ma pean nüüd lõpetama tegelikult, aga anna mulle teada, kui kuuled temast midagi. Ja... las see jutt jääb praegu meie kahe vahele."
"Muidugi. Head päeva jätku sulle!"
"Tsau!"

***

"Halloo, kas Eve?"
"Halloo! Mina siinpool jah. Kuidas läheb, Anne?"
"Kuule, huvitavalt läheb. Ega sa Laurast midagi kuulnud pole?"
"Ei, mis temaga siis?"
"Ta olla Maiule helistanud ja mingit imelikku juttu rääkinud. Et ta ei taha enam kogudusega tegemist teha. Ja siis et ta on meid sellepärast vältinud, et tegeles... "maailma avastamisega"? Mis kõlab veel eriti kahtlaselt."
"Nojah siis..."
"Annad äkki teada, kui midagi kuuled tema kohta?"
"Kindlasti."
"Ära seda juttu väga levitama hakka ka, ma ei tohiks õieti isegi sinuga sellest rääkida. Lihtsalt mõtlesin, et äkki oled kusagilt midagi minust rohkemat kuulnud."
"Kahjuks mitte. Keegi vist ei tea Laurast suurt midagi hetkel."
"Njah... Kuidas sul endal läheb muidu?"
"Täitsa kenasti, tänan küsimast. Ma tegelt liigun poodi nüüd."
"Okei, head poeskäiku sulle!"
"Ja sulle head päeva!"

***

"Tsau Linda! Tead, mis ma just kuulsin?"
"Tsau Eve! Mida siis?"
"Laura on sellepärast ära kadunud, et ta on halvale teele läinud."
"Ongi nii?"
"Tegelikult see ei üllata mind eriti. Juba suht mitu kuud käitus ta kuidagi... teistmoodi. Küsis isegi minu käest vahepeal kummalisi küsimusi Piibli ja Kristuse kohta. Et kust me teame, et kõik ikka oli nii, nagu seal kirjas. Nagu tema usk oleks vankuma löönud. Aga mõtetele, teadagi, järgnevad teod."
"Mida ta siis teinud on?"
"Tead küll... khm... tead küll. Halvale teele läinud."
"Okei... Aga mis siis nüüd saab?"
"Ma ei tea. Kas me saame üldse midagi teha? Minu kõnedele ta näiteks jätkuvalt ei vasta. Esialgu tuleb ilmselt lihtsalt oodata, kuni rohkem selgub. Sina pole vist asjaga eriti kursis?"
"Ei, üldse mitte."
"Nüüd sa igatahes tead sama palju kui mina... kui sa peaksid midagi kuulma, annad teada?"
"Ikka... Ja sina mulle?"
"Muidugi."
"Ok, tsau!"
"Tsau!"

***

"Hei Krissu, Linda siinpool."
"Hei! Kuidas läheb?"
"Tead, ma kuulsin just midagi täiesti põrutavat."
"Mida?"
"Laurat mäletad?"
"Jah, ikka. Pole ammu näinud teda."
"Temaga on halvasti."
"Mis juhtus siis?"
"Ta on... teelt eksinud. Ta ei usu enam. Ei pea õige elu reegleid pühaks. Ja käitub ka vastavalt."
"Sa mõtled nagu... peod, alkohol, seks?"
"Põhimõtteliselt jah vist."
"Issand jumal. Ma suhtlesin temaga viimati paar kuud tagasi ja siis tundus ta küll täiesti kena jumalakartlik inimene olevat. Mis vahepeal juhtunud on?"
"Ma ei tea. Pole ise teda näinud vist sama kaua kui sinagi. Aga nii palju, kui ma rääkida oskasin, kuulsin usaldusväärsest allikast."
"Täitsa jube lugu ikka küll. Niigi on vähe noori, kes õigele teele jõuavad, peavad need õiged veel omakorda eksima hakkama... Kas keegi on temaga, nagu, sellest vestelnud või nii? Üldse üritanud teda kuidagi aidata?"
"Pole aimugi. Ma ütlen, mul on täpselt nõnda palju infot, kui sulle praegu edastasin. Maiu ja Liina ja need käisid temaga rohkem läbi. Nemad vahest proovisid ka. Mul endal pole tema telefoninumbritki."
"Okei. Tegelt ema hüüab mind praegu, pean minema. Tsau!"
"Tsau!"

***

"Halloo, tere Maiu!"
"Tere Siret! Milline üllatus! Kuidas sul läheb?"
"Minul läheb hästi. Aga räägi mulle sellist asja... Palju sa Laura käekäigust tead?"
"Hetkel mitte just väga palju. Mis siis?"
"Kõige uskumatumad jutud levivad tema kohta. Et ta liitus satanistidega ja peab nendega musta missat ja meeletuid prallesid. Et tal on heroiinisõltuvus. Et ta läheb iga öö uue mehega voodisse - ja vahepeal teiste tüdrukutega ka. Mingid sellised lood. Ma ei kujuta ette, kui palju nendes tegelikult ka tõtt on. Aga samas kusagilt nad ju tulevad. Igal juhul tegid taolised kuuldused mind väga murelikuks."
"Mind ka, nüüd kui sa seda mulle räägid. Ainuke, mis ma Laurast tean, on see, et ta helistas mulle paar päeva tagasi ja tahtis millestki rääkida. Mul ei olnud aega temaga kokku saamiseks ja siis see jäigi katki. Kuidagi imelikult käitus ta küll. Mõtlesin, et midagi on viltu, aga rohkemat ma ei tea."
"Ühesõnaga keegi ei tea midagi, aga jutud levivad. Kuule, võta temaga ühendust ja küsi otse, mis värk on."
"Ma olen üritanud, aga ta ei vasta minu kõnedele. Käisin paar korda ta kodu juures ka, aga keegi ei tulnud ust avama. Mul lihtsalt ei õnnestu temaga enam ühendust võtta ja see kõik paneb täiesti kohutavalt muretsema."
"Võin ette kujutada... Aga proovi ikka edasi, äkki kuidagi ulatud temani siiski. Mis sõbrad me oleme, kui inimesel niimoodi ära kaduda laseme?"
"Sul on õigus. Eks ma ürita siis jätkuvalt."
"Tee seda. Neljapäeval näeme!"
"Neljapäevani siis!"

***

"Tere, Maiu!"
"Laura! Milline kergendus su häält kuulda!"
"Sa siis ootasid, et ma helistaksin?"
"Muidugi! Mida sa siis arvasid? Ma olen murest hulluks minemas su pärast. Kaod esiteks kusagile ära, siis helistad korraks, et jälle ära kaduda. Jutud levivad - ja veel millised! Keegi ei oska midagi kindlat öelda, aga ilmselgelt on midagi mäda. Sina oled ainuke inimene, kes mingit selgust tuua võiks, aga sind on raskem kätte saada kui USA presidenti. Palun räägi nüüd, millega täpsemalt sa vahepeal tegelenud oled."
"Mis jutud minu kohta levivad?"
"Et sa oled omadega väga rappa jõudnud. Uimastid, alkohol, satanism, metsikud orgiad..."
"Mida? Kustkohast nad seda võtavad?"
"See siis ei ole tõsi?"
"Muidugi mitte! Kuidas sa üldse niimoodi mõelda võisid?"
"Sa ju ei räägi mulle, mis toimub. Mis mul üle jääb kui kõlakatele toetuda... Äkki sa nüüd muudad seda?"
"Tahad teada, mida ma vahepeal teinud olen?"
"Jah."
"Kui aus olla, siis ei midagi nii põnevat kui sinu kirjeldatu. Sõitsin perega paar nädalat mööda Euroopat ringi. Lugesin väga palju. Istusin enamiku vabast ajast arvuti taga ja surfasin netis. Käisin metsas. Mõtlesin elu üle järele. Tutvusin mõnede uute inimestega. Sedasorti asju olen teinud. Ei midagi hirmsat ega hämmastavat."
"Aga sa ei ole nende kahe kuu jooksul kordagi koguduse rahvaga ühendust võtnud."
"Ei, seda ma tõesti pole teinud."
"Miks siis ometi?"
"Ma... tead... ma ei tule enam kogudusse tagasi. Minu maailmavaade ei lähe teie omaga kokku määral, mis lubaks mul seda teha."
"Äh?"
"Ma ei usu sama, mida teie. Ilmselt pole ma seda juba mõnda aega teinud, kuid mul läks vaja mõningast eraldatust, et sellest selgemini aru saada. Kas sulle pole kunagi tundunud, et kristlik jumalakäsitlus on liiga piiratud, liiga antropomorfistlik, et vastata tõele? Kuidas saab Universumi looja ja korraldaja olla vihane, kiivas, kättemaksuhimuline... tegelikult isegi armastav ja andestav? Kuidas saab tema loomingus eksisteerida midagi, millega ta poleks rahul - veel enam, mida ta aktiivselt hukka mõistab? Milline heatahtlik kõiketeadev Jumal määraks inimesed juba ette igavesi põrgupiinu taluma, päästes sellest saatusest vaid mõned erilised väljavalitud? Nii palju küsimusi, millele lihtsalt ei leidu adekvaatseid vastuseid... Oled sa ikka seal jätkuvalt?"
"Tead, ma ei oska sinu jutu peale midagi vastu öelda. Aga palun tule neljapäeval noortekale, räägi Kristoga, tema mõistab neid asju seletada. Ma saan aru, et sa oled segaduses. Jumalal on selleks kindlasti põhjus, Tal on kõigeks põhjus. Kindlasti räägib Ta sinuga, kui oma südame talle avad ja palud selgust. Sa ei pea selles olema üksi, me kõik tahaksime sind aidata ja sulle toeks olla. Ainult luba meil seda teha."
"See on sinust väga kena, kuid sa ei saa aru. Ma olin segaduses. Ma otsisin ja küsisin ja kahtlesin. Ma rääkisin ka Kristoga teiste seas. Ja ma olen vastustest oma järeldused teinud. Kui seda kõige lihtsamalt kokku võtta, siis - ma olen maausku. Paganausku."
"Laura..."
"Ma tean, et seda on raske omaks võtta. Ma ei ootagi, et sa selle peale rõõmust lakke kargaksid. Kui sa ei taha, ei pea sa minuga enam edaspidi suhtlema. Ma võin sulle oma vaateid rohkem selgitada. Võin eemale hoida. Võime ka lihtsalt suhelda ilma neid teemasid puudutamata. Kuidas sulle sobib. Ainult palun ära proovi mind kogudusse tagasi tõmmata. Sellel poleks muud mõju peale meievahelise sõpruse rikkumise."
"Aga mõtle, mida sa praegu räägid!"
"Sa ei pea praegu vastama, kui sa ei taha. Ma saan aru, et see tuli ilmselt šokina. Sa oled esimene inimene kogudusest, kellele ma seda räägin. Võimalik, et jääd ka ainukeseks. Mul tõesti pole plaani kogu rahvale korraga kuulutama hakata, et ma usku vahetan. Tarvidusel kuulevad nad ilmselt niikuinii kõike vajalikku sinu käest."
"Jumal küll..."
"Oijah, nüüd sain siis selle ära räägitud. Tahad sa veel minuga suhelda?"
"Muidugi!"
"Kas selleks, et mind kui kadunud lammast karja sisse tagasi tuua? Või millegi muu pärast?"
"Sa ei saa ometigi oodata, et ma sellise teatega lihtsalt niisama lepiks! Aga... olgu. Tead, neljapäeval on see noortekas, eks ole."
"Kuhu ma jätkuvalt tulla ei kavatse."
"Okei. Lihtsalt... mis siis, kui me samal ajal kusagil mujal kahekesi kokku saame? Sul on õigus, seda juttu ei anna korralikult telefonis ära rääkida. Ma... tahaks rohkem kuulda sinu uue maailmavaate kohta."
"See oleks tore. Kohtume siis kesklinnas kella kaheksa paiku?"
"Sobib. Tead..."
"Mida?"
"Tegelikult sinu kaudu ma ju kristlaseks saingi. Naljakas mõelda, kuidas nüüd kõik pahupidi on."
"Njah. Näeme siis neljapäeval?"
"Just. Nägemiseni!"
"Nägemiseni!"

Rekord

2 juttu ja üle 2500 sõna ühe päevaga. Minu jaoks midagi siiani enneolematut. Kvaliteeti ei oska hinnata, kuid hetkel on minu jaoks jätkuvalt hämmastav see, et ma reaalselt mingeid normaalse pikkusega jutte algusest lõpuni kirjutada suudan. Ja see, kuivõrd lihtsamaks ja nauditavamaks on kirjutamisprotsess viimasel ajal muutunud.

Ühesõnaga tänane päev läks asja ette.

Und mittesaav mõistus sünnitab jaburusi

...aga vähemalt on mul jätkuvalt kirjutamistunne sees...

***

Harri elas väikeses puumajas jõekaldal. Päeval käis ta tööl ning öösel magas. Räägiti, et miski ei suuda tema und häirida. Isegi kõige valjema müra peale keeras ta vaid teise külje ja norskas edasi. Ka võis ta magama jääda kõikvõimalikes asendites.

Ühel päeval tuli talle külla vanatädi. Harri oli endale just kaheks nädalaks puhkuse võtnud ning kavatses kogu selle aja voodis lesides mööda saata. Viisaka inimesena pidi ta nüüd ometigi tädikese sisse kutsuma ja teda võõrustama. Ta pakkus vanakesele süüa ja juua, vestles temaga ning üldse kandis hoolt selle eest, et tollel mugav oleks.

Lõpuks hakkas väljas hämarduma ja Harri otsustas magama minna. Tädikesele loovutas ta oma voodi, ise heitis diivanile pikali. Peagi suikus ta magusasse unne.

Kõigest paar tundi hiljem ärkas ta selle peale, et vanatädi sikutas teda käest. "Miks sina magad, kui mina ei maga?" nõudis too. Tahtes sugulase vastu kena olla, tõusiski Harri püsti ja veetis ülejäänud öö teist lõbustades.

Järgmisel päeval tundis võõrustaja ennast unise ja väsinuna, kuid vana tädike oli ikka sama värske ja reibas. Hetkekski ei andnud ta mehele asu, ikka pidi too midagi tegema või rääkima. Õhtul saatis Harri vanakese jälle oma magamiskambrisse. Seekord pani ta aga toa ukse väljastpoolt lukku. Rahuliku südamega jäi ta diivanil magama.

Ei jõudnud ta veel esimest unenägu lõpuni ära näha, kui jälle äratas teda vanatädi: "Tõuse üles! Ei pea sina mitte magama, kui mina püsti seisan!" Nüüd tundis Harri juba hirmu. Kuidas oli eideke lukustatud uksest läbi saanud? Imestama pani ka see, et tollel meest nii kergelt äratada õnnestus. Segaduses ei osanud ta tädikesega muud peale hakata kui taas kord öö temaga vesteldes mööda saata.

Hommikuks ei ilmutanud vanatädi ikka veel mingeid märke väsimusest. Harri ise jaksas aga vaevalt silmi lahti hoida. Külalise juuresolekul ei õnnestunud hetkekski tukastada. Too käitus nagu perenaine ja ei kavatsenudki mehe juurest kusagile minema hakata. Jätkuvalt ei tahtnud Harri sugulasega jämedalt käituda. Olukord hakkas aga vaikselt väljakannatamatuks muutuma. Nõutult läks ta sõbra juurde muret kurtma.

Sõber kuulas Harri jutu tõsisel ilmel ära ning ütles siis: "See ei ole sinu vanatädi. Ilmselt otsustas mingi deemon sind painama hakata ja võttis sinu sugulase kuju. Kui sa veel kauem tal enda kodus valitseda lased, ei saagi pärast enam lahti temast." "Aga mida ma siis tegema pean?" küsis Harri. Sõber ütles: "Käsi tal lahkuda. Viska ta välja. Kui ta ei lähe, raputa talle soola ja pipart peale."

Julgemana läks Harri tagasi koju. Eidekest nähes käskis ta tollel ära minna. Vanatädi vastas vihaselt ja nördinult: "Kas siis nii vähe hoolidki sa oma sugulasest? Mis sai su külalislahkusest? Kas sul häbi ei ole omaenese vanatädi välja külma kätte saata?" Kohmetunult ei osanud Harri esimese hooga sellele midagi vastata. Mis siis, kui tegu oli ikkagi tema sugulasega? Seejärel tuli aga meelde sõbra õpetus: deemoni ajab sool ja pipar minema. Kiiresti läks ta kööki, haaras soola- ja pipratoosi ning viskas mõlema sisu külalise pihta. Selle peale eideke karjatas ja muutus mustaks suitsuks, mis välisuksest läbi ja minema lendas.

Lõpuks ometi sai Harri rahulikult magada ning seda ta tegigi. Poole ööni kestis ta sügav uni. Siis äratas teda aga taas juba tuttavaks saanud sikutus. Tädike oli jälle kohal. Harri jooksis soola ja pipra järele ning kihutas painaja teist korda minema. Niipea, kui mees tukkuma jäi, naases eideke ent uuesti. Vajalikud tõrjevahendid nüüd juba käes, ei kulunud ta peletamiseks palju aega. Peatselt oli soovimatu külaline aga tagasi.

Nii möödus suur osa ööst: Harri ajas deemoni minema, see aga naases mehe äratamiseks, et uuesti välja visatud saada. Iga korraga muutus magamajäämine üha raskemaks. Uinumiseks ei saanud enam kasutada neid asendeid, milles tädike teda varem tabanud oli. Kui nii edasi läheb, ei saa varsti enam üldse magada, mõtles Harri pahuralt. Midagi tuli ette võtta.

Kui deemonit sai soola ja pipra abil peletada, sai teda vahest samamoodi eemal hoida? Proovimisest kaotada polnud midagi. Kahjuks jätkus Harril kumbagi vaid nii palju, et oma voodile ja selle ümber puistata. Lootes parimat, proovis mees magama jääda. Paraku ei leidnud ta enam ühtegi asendit, milles see õnnestunuks. Ainult ennast istuli upitades suutis ta viimaks uinuda.

Hommikul ärkas Harri üles päikest täis toas ja nägi tädikest nukralt voodist kaugemal kössitamas. Märgates mehe pilku lausus too: "Nutikas oled sa, inimene, ja erakordse unega. Enam ma sind puutuda ei saa. Ela siis rahus ja maga nii palju, kui tahad." Nende sõnade peale haihtus deemon ja ei ilmunud rohkem teda kimbutama.

Järgmise öö magas Harri nagu nott ning ei teinud teist nägugi, kui sõber ja deemon teda aeglasel tulel praadisid. Liha tuli vintske, aga hästi maitsestatud.

Öiseid mõtteid

Emotsioonid jooksevad mööda teatud harjumuste ja komplekside radu. Intellektuaalne uudishimu on piiritu.

Mida enam ma ennast avastan, seda rohkem tundub mulle, et peaksin ikkagi tõsisemalt kirjutamisega tegelema. Lisaks on see kirjutamisprotsess ise viimasel ajal kuidagi vabamalt läinud, vahest seisab perfektsionism nüüd vähem tee peal tõkestuseks.

Uudishimu on amoraalne.

Suvaline täna kirjutatud jupike...

***
Ta ulatas mulle valge roosi ja hakkas minema. Mida pidin ma tegema? Ootasin tulutult, et ta jääks seisma, pööraks vähemalt peadki, et hüvasti öelda või mind kaasa kutsuda. Keset tühermaad paistis tema pikk pruuni mantlisse mähitud kuju veel kaugelt. Aeglaselt kuid kindlalt sammus ta edasi, andmata vähimatki vihjet, mida mul teha tuleks. Ma ei saanud teha muud kui lihtsalt seista ning talle järele vaadata.

Roos mu käes tundus helendavat ning paiskas aeg-ajalt välja tillukesi sädemeid. Juba ammu polnud ma midagi nii ilusat näinud. Rändur väärtustab kasulikkust, mitte esteetikat - kuid ma olin siiski tüdruk, isegi kui mu kadunud teejuht seda vist kunagi ei märganud. Lill võlus mind ning samamoodi ka jõudsalt eemalduv võõras.

Kas siis järgneda või jääda paigale? Juba küsimust endale mõttes esitades sain aru, et tegelikult oli vastus ilmselge. Viljatutel tasandikel üksinda ringi liikumine kaotas kiiresti igasuguse mõtte. Teadmata, mis oli juhtunud minu kaaslase ja juhiga, võisin vaid nõutult oodata ja teda lähematest asulatest otsida. Tavarahvas tekitasid rändurid võõristust ning seega ei saanud ma kusagil pikemalt peatuda. Too vaikiv ja mantlisse varjunud mees kuulus meietaoliste sekka, mida muud ta endast ka ei kujutaks. Pärast üksinda segaduses veedetud päevi tundsin juba tema nägemise peale sügavat tänulikkust.

Karjusin eemalduvale kujule: "Oota!" ning jooksin mööda tühermaad talle järele.
***

Aa jaa, muide, kui keegi seda blogi veel loeb, siis mind huvitaks väga teie muljed/arvamus viimasest jutust.

...ja siin see on!

Tähed möödusid kiiresti laeva juhikabiini vaateakna eest. Kaugemal paistis kauaoodatud sihtmärk: vaenlase vägede uut salajast relva kandev satelliit, mille hõivamise edukusest sõltus pikaleveninud sõja tulemus. Jälitajad olid maha raputatud, punaka päikese ümber asteroidina tiirlevat keskust ei valvanud enam keegi. Paljud ustavad kaaslased pidid diversiooni nimel surma saama, kuid nende ohver tähendas Marekile edu. Pingeliselt suunas ta juhtimishooba juba üpris lähedal paistva korrapäratu metallikuhja poole. Enam ei seisnud miski tema ja lõppeesmärgi vahel.

Ootamatult raputas tugev põrge kogu laeva. Mida see pidi nüüd tähendama? Vaateaken näitas jätkuvalt musta tühjust väikse aeglaselt läheneva jublakaga. Ühtki alust peale tema oma ei paistnud mõõteriistade järgi kogu tähesüsteemi ulatuses leiduvat. Teist korda põrkas laev millegagi kokku. Kasvavas paanikas püüdis Marek aru saada, mis toimus. Siiani abiks olnud rodu vilkuvaid näite lülitus vaid paar sekundit hiljem välja. Kolmas raputus ning kabiini seinad hakkasid pragunema, puhtast energiast vaateaken aga hajus piloodi silme ees. Enam polnud kahtlust lähenevas lõpus...

"Game Over. You lost." Vihaselt tõusis Marek püsti ning virutas jalaga vastu tooli. Juba kolmandat nädalat üritas ta mängus lõpuni läbi murda, kuid iga kord jäi mõni hukatusliku tähendusega pisiseik kahe silma vahele. Seekord oli ta lõpuks ometi nii lähedale jõudnud, kõigist vastastest läbi murdnud. Kuidas sai ta unustada, et keskusele ohutult lähenemiseks läks tarvis mõne autoriseeritud vastaspoole aluse koodi? Pooleldi mängu, pooleldi enda peale pahaselt lõi poiss paar korda rusikaga vastu seina. Kerge valu sõrmedes mõjus rahustavalt. Nüüd juba taltununa lülitas ta arvuti välja ning loivas kööki.

Külmkapis leidus jogurtipakk ja paar lihakonservi. Avanud viimastest ühe ning tühjendanud selle sisu taldrikule, täitis Marek suurte suutäitega oma kõhtu. Kell lähenes kaheksale ja vanemaid polnud ikka veel kodus. Õieti ei mäletanudki poiss enam, millal nad viimati kõik kolmekesi koos söögilaua taga istusid. Samas ega ta isegi palju aega kodus veetnud ning sellest vähesestki läks enamik arvuti peale. Kui Arvi haige poleks, kuluks toogi õhtu sõbraga teleka ees lesimisele või netis surfamisele. Paraku jäi semu nädal tagasi tuulerõugetesse ja nakkusohu tõttu ei lubatud teda isegi natukeseks külastada. Nukralt valas Marek endale kruusi virsikujogurtit ja rüüpas seda aeglaste lonksudega. Minna polnud kusagile, kuid inimtühi lambivalgel korter muutus akna taga hämaruse süvenedes üha kõledamaks. Seinakella tiksumine oli ainuke kuuldav heli.

Mõni minut hiljem tõmbas poiss endale õueriided selga ja lukustas väljudes enda järel ukse. Aprillikuu lõpp oli sel aastal soe ning siin-seal leidus paneelmajade ümber juba õitsema puhkevaid sireleid. Ühe suurema põõsastepuhma juurde Marek esialgu suunduski. Lilled ei jätnud teda sugugi ükskõikseks, kuid kaheteistaastase noormehena ei saanud ta endale lubada selle tõsiasja avalikku tunnistamist. Nüüdki nuusutas ta roosadest ja valgetest õisikutest tulevat hurmavat lõhna natuke arglikult, justkui võidaks teda kohe tabada millegi sobimatu tegemiselt. Nähes põõsa all vedelemas kellegi poolt ära rebitud oksakest, korjas Marek selle ettevaatlikult üles ning alles nüüd julges nina sügavamale õite vahele suruda.

Sirelite juures sattusidki ta peale Ranel ja Siim. Esimene neist niisama pikk kui teine paks, vaatasid nad põlastusega kleenukest klassivenda ja naersid. Enne kui Marek liigutadagi jõudis, tabas teda esimene hoop näkku. Valust õhku ahmides üritas poiss oma alaliste piinajate hiigelkogude vahelt minema saada, kuid Siim haaras tema kätest kinni ning väänas need selja taha. Ranel kummardus otse tema kohale ning uuris üleoleva irvega Mareki hirmunud silmi.

"Lillepede," kõlas kohtuotsus. "Ahv on lillepede. Nüüd saab näha, mida sellistega tehakse, värdjas, raisk." Marek ei suutnud hoida ennast värisemast. Koolis olid Siim ja Ranel nii mõnegi vahetunni tema kallal kätt proovides veetnud. Need kaks ei mõistnud nalja. Õpetajate läheduses pidid nad end mingil määral talitsema, kuna viibisid hädaohtlikult lähedal eriasutusse saatmisele. Tänaval olid reeglid teised.

Järgmised löögid suundusid tema kõhu poole, tipnedes ühega tema jalgevahesse. Marek tundis, kuidas tema sisemust läbis tuige, mis väljus tema suu kaudu koos äsjasöödud jogurti ja lihakonserviga. Ranel hüppas vastikusest paar sammu eemale ning vandus valjusti. Ka Siim laskis oma ohvrist instinktiivselt lahti ning too kukkus pooloimetuna okseloigu kõrvale maha. Nähes, et see on ta võimalus põgeneda, upitas poiss ennast püsti ning jooksis kogu allesjäänud jõuvarusid kokku võttes ründajatest eemale.

Viimastel ei kulunud palju aega talle järele jõudmiseks. Koos tõukasid nad teda selja tagant, nii et Marek näoli maha kukkus. Siim pööras ta ümber ning Ranel hakkas teda jalgadega peksma. Enam ei olnud poiss päris kindel, mis toimus. Põletav valu tema ninas segunes valuga kõhus ja külgedes ning pisarad, mida ta ei suutnud enam tagasi hoida, liitusid soojade niredega, mis tundusid olevat verest. Silme ees jooksid rohelised ja mustad laigud ning Raneli ja Siimu varjas pimestavalt ere valgus.

Valu ei olnud enam. Valgus tundus katvat kogu taeva ja ümbruse Mareki kohal. Sulgedes silmad, tajus ta soojuselainet endast üle hoovavat. Tema piinajad olid kadunud. Asfalt tema all oli kadunud. Mõne hetke tundis ta end vajuvat sügavale mittemiskisse. Siis hajus teadvus ka sellest.

Vaevuavatud laugude vahelt jõudsid Marekini viimased kiired hajuvast valgusest. Täiesti ärkvel ja segaduses, hüppas poiss püsti. Ta seisis üksinda pimedal teel sirelipõõsaste juures. Ettevaatlikult puudutas ta oma nina ja külgi ning leidis nad terved olevat. Mida see kõik tähendama pidi? Istudes uuesti maha, üritas ta juhtunu üle järele mõelda. Tundus, nagu kogu seda jubedat kokkupõrget Raneli ja Siimuga polekski toimunud. Ometi olid nad alles äsja tema kohal seisnud, löönud teda, naernud tema valu ja pisarate peale. Meenutades paistis kogemus nagu taaselustuvat. Vahest oli ta surnud? Vahest kõndisid vaimud ilmas nähtamatult ringi samamoodi nagu elavad? Kuidas teada saada, mis siis ikkagi tõde olema pidi? Nõutult pööras Marek pilgu taeva poole - ja tardus hämmastusest paigale.

Kolm valguskera hõljus madalal otse poisi kohal. Nagu märgates ta avastust, hakkasid nad aeglaselt tegema ringe mingisuguse neid ühendava keskpunkti ümber. Iga tiiruga tempo kiirenes ning lõpuks ei suutnud Marek enam vahet teha, kust algas üks ja lõppes teine kera. Kolmest allikast ühinenud valgus muutus eredamaks ja kasvas läbimõõdult veelgi, kuni selle keskelt laskus alla kiirtevihk, mis läbistas Mareki - ning üheainsa hetkega jõudis temani teadmine, et ta pole enam kunagi üksi, et ta elul on väärtus ja mõte.

Valgus kadus. Taevas nägi jälle välja nagu ikka. Mõnda aega istus Marek liikumatult paigal, siis tõusis ning kõndis aeglaselt kodu poole.

Telekast kostis mingi armastajapaari ingliskeelset vaidlemist. Ema isegi ei pööranud korteriukse avanemise ja sulgumise peale pead. Ettevaatlikult astus Marek talle paar sammu lähemale ning nägi, et ta laud olid suletud. Eemalt kostis isa vaikset norskamist. Tasakesi, et mitte vanemaid äratada, astus poiss köögist läbi, et vett juua. Seejärel suundus ta oma tuppa, kus heitis voodile pikali. Mõne hetkega võttis väsimus ta üle võimust.

Ähmastunud pilguga jälgis ta seda, kuidas pimedus ümberringi aeglaselt kahanes. Laest kiirgas õrna pärlmutterlikku valgust. Üha eredamaks muutudes tõrjus see ruumist varjud välja. Pimestavalt kirkana sundis see lõpuks poisi oma silmad kaitseks kinni pigistama.

Kui ta julges uuesti laugude vahelt ettevaatlikult piiluda, ümbritses teda helendav udu. Kurnatus, mis teda alles äsja vaevanud oli, hajus ning Marek tõusis üles puhanud ja värskena. Voodipesu lebas jätkuvalt tema jalge all, kuid ainult see tundus toast säilinud olevat. Kumavat aurutaolist hägu sisse hingates hakkas poiss ise üha rohkem valgust kiirgama. Tema rinnas ja kätes süttisid säravad kerad, millest voogas igasse suunda soojust. Raskusjõud ei surunud enam jalgu teki vastu. Kogu tema keha muutus üha kergemaks ja õhulisemaks, tõusis, hõljus vabalt ilma millegagi kokku puutumata.

Aeglaselt hajus udu poisi kohal. Pilku ülespoole pöörates nägi Marek kaugel eemal kimpu valgusepalle. Ümberringi hägu püsis, ainult tema ja tolle uue ilmutuse vahel moodustus läbipaistev tunnel. Iseenesest tundus ta hakkavat selle poole liikuma. Gravitatsioon ei takistanud teda enam. Piisas soovist läheneda oma sihtmärgile, et sulgkerge keha ülespoole kerkiks.

Lähenedes nägi ta suurt linna enda ees kõrguvat. See oli ehitatud kristallist mäe tippu ning ümbritsetud müüridega puhtast valgusest. Eemalt paistnud kiirgavad kogud helkisid kõrgete tornide tipus nagu majakatuled. Suur peavärav oli avatud. Kaugemalt seest kandusid Marekini helid, mille täiuslik harmoonia tõmbas teda nende poole. Järgides muusika kutset, hõljus ta väravast läbi. Tulvil imestust ja aukartust, sisenes ta valguse linna.

:) :) :)

Päevad, kui ma ei viitsi ennast voodist välja vedada ning alles pärast pikka ajaraiskamist tõusen ning käin zombina ringi, tegemata midagi produktiivset... võivad täiesti ootamatutel viisidel viljakad olla.

Või tähendab, ootamatutel viisidel? Pigem tegelikult üpriski loogilistel viisidel, vähemalt minu jaoks. Nimelt siis suutsin ma täna oma 0,8-sele jutujupile puudujäänud 0,2 osa otsa kirjutada. Jätkuvalt ei loe seda päris valminuks, kuna tahaks üle käia, täiustada jne. Aga põhimõtteliselt on see olemas. Jutt, mille idee tärkas kusagil kaks ja pool aastat tagasi... või isegi varem... aga kaks ja pool aastat tagasi oli see täiesti kindlasti olemas. Ja nüüd on see olemas ka sõnadesse panduna.

Elu on jätkuvalt ilus. :)

Kirjutamispalavik

3,5 päevaga 1,8-2 novelli, sh 0,8-1 tänase päeva jooksul (sõltuvalt sellest, kas ma loen selle sisuliselt valmisolevaks või kirjutan ikkagi veel ühe asja lõppu juurde). Vist suht rekord minu kohta. Tegelikult kui kirjutamine reaalselt tuleb, on see tõeline nauding. Raske on siis, kui tõke ette tekib, kui püüad iga lauset ideaalseks lihvida veel enne kui ta ekraanile või paberile paned. Tahan sellest nüüd üle saada. Siiani on vist edu olnud. Ma ei kujuta ette, millise kvaliteediga mu viimaste päevade looming just on, aga kvantiteedilt on see minu jaoks midagi suht hämmastavat. Ja hämmastavalt nauditavat. On midagi tõeliselt võimsat tundes, mis sind valdab, kui avad Notepad'i ja su ees on tühi fail, kuhu hakkavad ilmuma sõnad, laused, sinu loodud maailm. Selles maailmas on kõik ainuüksi sinu teha ja otsustada. Sa oled vaba tegema täpselt seda, mida parasjagu tahad. Kirjutama neid lugusid, mida oled alati tahtnud lugeda kuid mida pole siiani lihtsalt olemas olnud.

Rääkimata tundest, mis sind valdab, kui kirjutad ära selle viimase lause ja paned lõppu punkti. Salvestad veel kord tulemuse ära. Seal see siis on - midagi sinust sündinut, tundide või päevade töö vili. Juba elab see omaette elu, varsti imestad, et olid kunagi võimeline midagi taolist kirjutama. Kuid ometigi just sina oled selle autor, sa oled midagi tõeliselt teinud, midagi loonud, maailmas on tänu sinule selle loo võrra rohkem. Isegi kui juba homme... isegi kui juba kahe tunni pärast tundub su kirjutatu sulle tühine ja mõttetu ja ebatäiuslik, on sul ometigi see hetk, kus sa tunned, et oled millegagi hakkama saanud - ja see on midagi ülevat.

Mul tekkis praegu täiega tahtmine veel rohkem kirjutada. Peab selleks aega leidma hakkama.

Seanss

Tüdrukud istusid laua ümber ja hoidsid kätest kinni. Satanist seisis toanurgas, õllepudel käes. Ülejäänud seltskond üritas jagada diivanipinda ja krõpsupakki.
Alma oli esimene, kellel kannatus katkes. "Kas midagi toimub ka või me lihtsalt istume siin kogu õhtu?"
Maigi pöördus ärritunult tema poole. "Kui sa asjasse niimoodi suhtud, siis muidugi ei toimu siin midagi."
Heiki pomises poolsosinal: "Huvitav, kaua see jant veel kestab." Maigi heitis noormehele vihase pilgu ning jätkas siis oma juttu. "Meil on vaja täielikku keskendumist. Unustame vähemalt praeguseks oma kahtlused ära. Mida rohkem usku meil sellesse üritusse on, seda suurema tõenäosusega jõuame ka tulemusteni."
Marta niheles oma istmel närviliselt. Ta oli natuke kristlane ning kogu see jamamine vaimude ja taldrikukeerutamisega ei meeldinud talle just eriti. Aga ära minna ei sobinud enam nagu ka. "Mis siis saab, kui keegi vastabki meile?"
"Siis me suhtleme temaga. Küsime küsimusi ja nii. Esialgu selliseid, mille vastuseid järele kontrollida saab. Selleks, et kindlaks teha, et õige värk on ikka. Kui väga veab, siis hakkab laud ka liikuma. Ma lugesin kunagi, et kellelgi olla laud mööda tuba ühest otsast teise lendama hakanud."
Maigi seletused panid Martal mööda selga judinad jooksma. Viimane asi, mida ta näha tahtis, oli kahtlaste vaimolendite jõul mööda Maigi elutuba ringi karglev laud.
"Vaevalt et siit enam midagi tuleb. Me oleme juba pool tundi istunud ja kätest kinni hoidnud ning isegi see taldrik pole kusagile liikuma hakanud. Ma ei jaksa enam varsti." Alma polnud kogu ideest ka just eriti vaimustatud, aga seda teistel põhjustel - täpsemalt ühel teisel põhjusel, kes istus samal ajal eemal diivanil ja tüdrukute üritust skeptilise pilguga jälgis.
"Proovime natuke veel. Palun? Äkki kui me nüüd tõesti ennast kokku võtame ja kõrvalistele asjadele ei mõtle, siis õnnestub ikkagi."
Maigile tuli toeks ka Helen, keda teisest veelgi rohkem kontakt teispoolsusega huvitas. "Äkki oleks parem, kui kõrvalised isikud siin ei viibiks. Ehk siis teie seal diivanil läheksite natukeseks ruumist välja?"
"Jah, just, kui te vaatate meid sealt niimoodi, siis pole ime, et keskendumisest midagi välja ei tule. Me kutsume teid pärast tagasi, sobib?"
Kolm noormeest ajasid ennast aeglaselt püsti ja kõndisid toast välja. Satanist võttis nurgas lonksu õlut.
"Äkki lähed sina ka?" Maigi ei teadnud satanisti nime. Ta oli keegi Rauli sõber ning siiani rääkinud õhtu jooksul ainult paar sõna. Või Maigile ainult tundus, et ta oli rääkinud.
Satanist võttis veel ühe lonksu õlut ning jalutas siis rahulikul sammul teistele järele.

Teised asutasid ennast parasjagu istuma veranda trepile. Maigi kodu asus linnast piisavalt väljas, et varasügisene loodus vaatepilti pakuks. Muidugi läks see-eest kulukaks igapäevane edasi-tagasi sõitmine.
Heiki tegi jutulõnga lahti. "Huvitav, mis neil nüüd hakkas? Ma mõtlesin enne, et niisama teevad nalja. Mis vaime nad seal loodavad välja manada?"
"Managu keda või mida tahes. See on inimeste vaba valik. Keegi meist ei saa kindla peale tõestada, kas seal teisel pool on midagi või ei ole. Aga minule isiklikult tundub kogu idee tegelikult väga põnev." Karl armastas end nimetada avatud mõtlemisega agnostikuks ning tundis, et peab seekord tüdrukute kaitseks sõna võtma.
"Einoh, põnev võib ta muidugi tunduda. Tegelikkuses on nii, et nemad istuvad seal toas laua ümber ja meie istume siin verandal ja kellelgi ei ole halli aimugi, mis edasi saama peaks. Mingi hetk viskab kellelgi üle ja ta lõpetab selle istumise ära. Siis me saame ehk teha midagi meie kõigi jaoks huvitavat."
Raul raputas ägedalt pead, nii et punakad lokid lendasid õhus. "Ära ole nende ürituse vastu nii karm, Heiki, mu sõber. Ma jätan sulle õiguse olla skeptiline, aga Karlil on õigus, tead. Nendes küsimustes ei saa keegi täiesti kindel olla. Sina usud, et seal toas ei juhtu mitte midagi, sa ei usu nähtamatuid jõude. Hüva. Keegi ei saa nende olemasolu veenvalt tõestada. Aga keegi ei saa nende olemasolu ka veenvalt ümber lükata. Mina isiklikult usun, et looduses leidub palju rohkemat, kui meie oma piiratud mõistuse ja meeltega hoomata suudame."
"Sellega olen ma muidugi nõus. Maailma keerukus on omaette küsimus. Mitte kuidagi ei tuletu mulle sealt aga see, kuidas taldrikukeerutamine meil seda keerukust paremini mõista aitama peaks. Isegi kui tüdrukutel mingi ime läbi vastuseid tulema hakkaks, kas saab olla kindel, et nad tulevad kusagilt teispoolsusest? Ja isegi kui ma peaksin eksima ning keegi päriselt olemasolev kummitus nendega vestlust pidama hakkaks, kust järeldub see, et ta tingimata meist targem olema peaks lihtsalt kuna ta on surnud? Mis siis kui ta on meist veel rohkem eksinud? Või äkki hoopis teeb meiega meelega nalja?"
Raul noogutas heakskiitvalt Heiki argumenteerimise peale. "Kui see üldise maailmavaate erinevuse osa välja jätta, siis tegelikult olen ma su jutuga nõus. Suremine ei pruugi kellelegi anda sügavamat arusaamist universumi toimimisest. Kuigi ühes küsimuses ilmselgelt siiski - nimelt mis juhtub meiega pärast surma, eks ole. Mis puutub naljategemisse ja vastuste ebausaldusväärsusse, siis ka sellega olen ma nõus. Aga siinkohal sa vist siiski alahindad Maigit. Ta vist mainis enne ka, et paneks vastaja esiteks ikka korralikult proovile."
"Kui seal tuleb mingi vastaja, mis on hoopis omaette teema ja millel ma sinuga täna diskuteerida ei viitsi."
Raul naeratas. Ta kaldus oma veendumustes natuke lillelaste poole ning uskus siiralt vendlusse ja sallivusse. Ka temal polnud tuju vaidlemiseks.
Mõnda aega istuti vaikides. Heiki noppis endale veranda trepi kõrvalt ühe rohukõrre ja hakkas seda aegamööda pisikesteks tükkideks rebima. Ülejäänud jälgisid tema tegevust. Satanist tõusis püsti ja kõndis kusagile pimedusse ära.
Karl, kes oli vahepeal blaseerunud pilguga enda ette vahtinud, tundus äkitselt üles ärkavat. "Kes see tüüp on? Keegi Maigi tuttav?"
Punaseid lokke raputati taas. "Minu tuttav. Nimeks on Mati. Ta on satanist. Kuigi seda on vist tema välimusest näha. Mõtlesin, et oleks huvitav teda teiega kokku viia."
"Kuhu ta läks?"
"Pole aimugi. Ilmselt ümbruskonnaga tutvuma. Küll ta tagasi tuleb. Ta oskab tegelikult väga huvitavatel teemadel rääkida, kui vestlushoogu satub."
Karl vangutas pead. "Tundub, et meid on tüdrukute poolt välja visatud ja satanistide poolt maha jäetud siia verandale aega surnuks lööma. Ma vist pean Heikiga nõustuma - nad võiksid seal sees juba kiiremini tulemusteni jõuda või ära lõpetada."
"Mängime kaarte õige." Raul tõmbas taskust välja kulunud paki. Kergendusega asuti turakat taguma.

Satanist jõudis tagasi umbes samal hetkel kui toast kostis vali klirin. Mäng jäeti pooleli ning kõik neli kiirustasid sisse vaatama, mis toimub.

Laual ja põrandal vedelesid tükid purunenud taldrikust. Tüdrukud olid igaüks ise nurka taandunud ning vaatasid ehmunud nägudega laua poole. Marta värises silmnähtavalt.
Noormehed seisatasid hämmastusest mõneks hetkeks. Esimesena sai kõnevõime tagasi Heiki. "Mis siin juhtus?"
Maigi astus erutatult talle lähemale. "See toimis. Taldrik liikus! Keegi meist isegi ei puudutanud seda. See tõusis laua keskelt õhku!"
Heiki vaatas tütarlast umbusklikult. Helen ruttas sõbranna juttu kinnitama: "Ta räägib tõtt. Algul kerkis taldrik hästi aeglaselt ja me kõik jälgisime selle liikumist. Siis... juhtus midagi. See lendas vastu lage ja purunes tükkideks." Alma noogutas ebalevalt Heleni sõnade peale ja osutas käega üles, kus võis näha taldrikust jäänud jälge.
"No kurat küll! Oleks ikka pidanud kaamera kaasa võtma ja seda kõike lindistama. Nüüd võis kogu see lugu sama hästi toimuda ja mitte toimuda, jäädvustus puudub." Karl laksas endale dramaatiliselt käelabaga vastu laupa.
"Kui sul oleks kaamera kaasas olnud, arvad sa tõesti, et ta jäädvustanuks sulle sellist fantastilist sündmust?" Heiki üritas olla irooniline, kuid pidi endale tunnistama, et ka tema skeptilised ajurakud said tüdrukute jutust kõigutatud. "Nägite te kõik neljakesi tõesti seda juhtumas?"
Maigi pööritas silmi. "Kolm meist neljast on sulle vist juba kinnitanud seda. Kuid palun, sa võid Marta käest ka küsida, kui ikka väga kindlaks teha tahad." Kõigi tähelepanu pöördus Martale, kes seisis jätkuvalt kõige kaugemas nurgas ja värises kogu kehast, käed kaitseks rinnale risti pandud. "Palun viige mind koju, keegi," oli ainuke lause, mida ta endast sosinal välja suruda suutis.
"Ta on vist šokis." Karl kõndis murelikult tüdruku juurde. "On sinuga kõik korras?" Marta vaatas talle hirmunud silmadega otsa ja raputas pead. "See ei olnud õige, me ei oleks tohtinud seda teha... ma ei taha siia rohkem jääda... palun vii mind siit ära, viige mind siit ära, keegi..." Rääkimine tundus teda veel rohkem värisema panevat. Karl võttis käega õrnalt tema õlgade ümbert kinni ja talutas teda ukse poole. "Ma arvan, et ilmselt oleks parem, kui ma ta tõesti koju viin. Andke mulle pärast teada, kui siin veel midagi huvitavat sünnib." Vaikseks jäänud noored järgnesid lahkuvale paarile ja vaatasid, kuidas nood Karli autosse istusid ja ära sõitsid.

Kui mootori heli oli juba kaugusesse kadunud, ütles Maigi, nüüd juba ka ise väriseval häälel: "Ma ei arvanud, et ta tõesti niimoodi kartma hakata võiks. Ta ei tahtnud selles kaasa teha, teate... rääkis, et ei tasu niimoodi kurja torkida. Ma väitsin vastu, et mis siin ikka halba juhtuda saab, veensin teda... Oleks pidanud ta rahule jätma. Aga ma ei mõelnud ju, et niimoodi..."
"Sa ei saanudki teada, et niimoodi läheb. Rahune. Karl viib nüüd Marta koju ja kõik on korras. Midagi hullu tegelikult ei juhtunud. Sa ei pea ennast sellepärast süüdi tundma." Raul kallistas Maigit ja lisas: "Mõtle, kui hästi teil tegelikult läks. Ma oleks ise tahtnud hea meelega Marta asemel olla. Kahju, et need peavad ikka tingimata naised seal laua ümber istuma."
"Kes selle totrusega välja tuli, et ainult naised?" Satanist, kes polnud siiani sõnagi lausunud, sattus äkitselt tähelepanu keskpunkti. "Ainuke argument, mida mina näen nende eelistamise kasuks, on nende suurem huvi teema vastu. Tõsi, naisterahvad on mõnevõrra vastuvõtlikumad. Aga siiski ei saa ma aru, mis mõttega kasutada kõhklejaid ja hirmunuid, kui huvitatud meesisikuid siin ilmselgelt leidub."
Helen kehitas õlgu ja vastas kergelt vabandaval toonil: "Ma lugesin kusagilt, et nii on kõige parem. Võimalik, et ma eksisin." Seejärel juba trotslikumalt: "Kust sa ise nii palju tead, et oma jutu õigsuses kindel olla?"
"Oo, ma tean piisavalt ja piisavalt headest allikatest, usu mind." Satanist vaatas muiates Heleni poole. "Ma ei kahtle, et need allikad pakuksid sullegi huvi, kui sa nendega kokku puutuksid."
Raul ruttas rõõmuga sõpra toetama. "Kuivõrd ma Matit tean, siis ta üldiselt teab mida räägib. Nii et järgmine kord võtate mind kampa, kui midagi sellist ette võtate?"
"See oleks suurepärane!" Maigi oli taas oma sõiduvees. "Kas keegi tahab veel järgmine kord kaasa teha? Ega sina, Mati, juhuslikult huvitatud ole?"
"Ma ei hakkaks praegu midagi kindlat selle kohta ütlema. Esialgu tahaks paremini tutvuda ülejäänutega ja teie plaanidega nende seansside osas. Ausalt öeldes ma kahtlen, et teie üritus mulle suuremat huvi pakuks."
Helen vaatas nõutult enda ümber ringi. "Muide, kuhu Alma ja Heiki kadusid?"
Raul muigas. "Ah need kaks... nad avastavad teineteist, tead. Laseme neil olla. Küll nad välja ilmuvad jälle." Mõistva muhelusega suundus allesjäänud nelik Rauli järel elutuppa tagasi.

Maigi koristas taldrikukillud ära ja noored võtsid jälle laua ümber istet. Vaimudest ja muust taolisest oli selleks õhtuks küllalt saadud ning hea meelega võeti vastu Rauli pakkumine kaarte mängida.



Maigi päevik, 24.09.2007

Edu ja läbikukkumine. Ma ei tea, kas peaksin kurvastama või rõõmustama. Näiliselt pigem ju viimast, kuid ometigi tunnen rohkem esimest. Midagi toimus eile õhtul - nii kaugele me jõudsime. Mingi märk anti meile. Kuid kust see tuli, kuidas see tuli, mida see tähendab? Kõik küsimused on jäänud vastuseta. Ma ei tea, kas neile on üldse võimalik niimoodi vastuseid leida.

Kõigi teiste arust olen ma lihtsalt lõbus sõbranna, kellel on vahel natuke hullud ideed. Tore tüdruk, populaarne, majanduslikult kindlustatud - elu on ilus, eks. Eilne õhtu oli nende arust ilmselt järjekordne naljakas eksperiment. Muidugi parem nõnda kui et nad tõde teaksid. Tõde minu teistsugususest, minu üksindusest, minu otsingutest.

Ma ei tea isegi, kes ma olen. Kuid mingi tunnetus, mingi igatsus juhib mind vääramatult selle poole, ei lase mul unustada enda eraldatust teistest minu ümber. Paljud kadestaksid - ehk kadestavadki - mu elu, kuid kõik tavalised väärtused on tähenduseta, tühised ilma selle miskita, mis üha enam tundub lootusetult kättesaamatu.

Vahest ma olen ise endale raskeks teinud selleni jõuda. Ma ju hoolitsen nii väga selle eest, et kõigile tavalise toreda inimesena paista. See muudab elu muidugi lihtsamaks ja turvalisemaks. Aga seesama satanist, kes eile õhtul meiega oli - kas ei teadnud ta midagi rohkemat, kas ei võinuks tema aidata mind edasi? Ma isegi ei proovinud temaga rääkida. Tema minuga muidugi mitte. Ma olen ju nii tavaline tore inimene.

Kui ma millelegi piisavalt pingsalt mõtlen, siis see juhtub. Isegi täiesti uskumatud asjad. Teiste arust mul lihtsalt veab hullupööra. Eks neil ole õigus ka. Aga seda ühte ma ei saavuta, kui sageli ja pikalt ma sellele ka ei keskenduks. Oma teed, oma inimesi. Juhendust. Ma tunnen ennast vahel nagu too eksinud lambuke piiblijutust. Ainult et muidugi pole ma mingi lambuke ja piiblis oleks mind kividega surnuks visatud või midagi. Seda tänapäeval vast õnneks ei juhtu. Aga muus suhtes... mida peab üks maagihakatis kahekümne esimesel sajandil tegema? Mida pean ma tegema, kui minu sees on midagi, mis ei ole selgitatav igapäevaelu mõistetega - ning see miski on mind defineeriv? Kui ma jään olemuslikult väljapoole ning otsin midagi väljaspoolt? Pean ma tõesti elu lõpuni kõigi eest varjama tähtsaimat osa minust?

Isegi see vaimude asi eile õhtul ei paljastanud kellelegi tõtt. Nad võtsid seda kui mängu. Seekord ei saanud teisteta läbi. Ma ei kujuta küll ette, kui palju kasu neist tegelikult oli. Vahest ei vii ka see suund mind kusagile.

Oijah... vähemalt saime selle taldriku õhku. Lähen ja olen nüüd tavaline edasi.



(Nagu alati, on kommentaarid oodatud ja teretulnud.)

Salvation

It is only when I took the word out of its Christian context that I understood how much weight it has had in my inner life. It is strange to realise that the essence is really universal, no matter what symbolic shape it takes.

Geburah

Red skies. Above a scarlet desert
dust particles are whirling in the wind
and hindering the passage of the chariot.
Leading his army, goes the warrior-king
ahead of all. His face is scarred
and beautiful with power and
determination.


A crown rests on his brow
of flaming spikes with tiny emeralds
interspersed. He holds a sword
bare in his hands. Five pentagrams
are carved into its hilt. He goes to burn
and cut and kill, and when the land is ash
new seeds can grow from it again.

Mõttetus kuubis

Mind häirib see, et ma raiskan aega praegu. Ma olen tänasest päevast täpselt 3 tundi produktiivselt veetnud ja ka sellest ajast läks pool (küll kogemata) vale asja peale. Kui mul on tõesti vaba aega, võiks sellega ometigi midagi mõttekamat peale hakata kui šokolaadisöömine ja animevaatamine ja netis suvaliselt ringisurfamine ja mingite totrate tegelaste peale vihaseks saamine. Samas ma tõesti ei jaksa täna. Ainult et sama tunne oli eile. Ja üleeile. Ilmselt on asi madalrõhkkonnas, aga sellest võiks ometigi üle olla. On lihtsalt nii palju seda, mida ma praegu teha võiksin, selle asemel et suvaliselt oma päeva kusagile unustusse saata. Ja ikkagi ma istun siin niisama ja kirjutan seda täiesti ebaolulist juttu, selle asemel et teha midagi või suhelda kellegagi või isegi lihtsalt mediteerida ja sedapidi natuke mõttekamalt mitte midagi teha. Tegelikult on selle kõige juures ainult üks rõõmustav asi ning selleks on see, et ma praegu selle kõige üle nii ärritatud olen. Ärritumine iseenesest ei ole hea, aga ma arvan, et see on millegi muu kõrvalmõju, mis hetkel minu jaoks kohe väga hea on.

Tegelikult ma tean küll, mida praegu teha võiks, kuigi on juba hilja ja enamik päeva möödas jne. Võimalik, et pärast kirjutan veel siia midagi, aga hetkel lähen ja proovin seda siis. Tore on tegelikult vahelduseks natuke rohkem blogisse kirjutada.

Grr...rr...rr...

Tahaks praegu midagi suhteliselt vänget ühe sekti ja selle juhi kohta öelda. Üldiselt sellised asjad panevad mind pigem naerma kui vihastama, aga see tüüp tükib liiga paljudesse kohtadesse. Ja minu ema, kes on üldiselt väga skeptiliselt meelestatud igasuguste vähegi kahtlaste sedasorti asjade suhtes, vaatas üks päev telekat ja nägi teda seal esinemas... ja helistas pärast seda mulle ja rääkis, kuidas oli näinud mingit tegelast, kes tema jaoks ebatavaliselt hea mulje endast jättis. Kui minu skeptikust ja üldiselt suht küünilise suhtumisega ema oleks peaaegu teda uskuma jäänud, siis ma ei taha mõelda, kuidas ta mingitele teistele inimestele mõjuda võib. Ja üldse olen ma mingeid teisi teid pidi sellele neetud sektile liiga lähedale sattunud. Mis muudab kogu selle loo kuidagi isiklikul tasandil häirivamaks. Kuigi ma tahaks loota, et see isiklik tasand jääbki edaspidi sellise meediakanalitest kuuldu/nähtu/loetu peale mõtteliselt karjumise juurde.

Aga tõesti... kas meile igasugustest haigetest muust maailmast sissetulnud new age sektidest ei piisa, et tuleb mingi oma veel hullem teha? Kusjuures jah, seda ma võin öelda, et... ok, vb saientoloogiaga siiski veel ei anna võrrelda, kuna viimane oskab oma järgijatelt meeletuid rahahulki kokku korjata jne... aga mingit veel rohkem skisofreenilist ja ebanormaalset sekti pole ma veel kohanud, ja ma olin omal ajal kursis ikka väga kahtlaste new age teemadega.

Tegelikult ajab mind kõige rohkem vihale see, et nad väärkasutavad teatavaid termineid ning heidavad sellega varju väga paljudele teistele inimestele, kelle kohta vastavad terminid tegelikult käivad ning kes mitte mingil viisil selle ilgusega seotud ei ole. Ma ei ole siiani päris kindlalt ära otsustanud, kas ma kuulun selle viimase grupi hulka, aga igal juhul ma tugevalt sümpatiseerin nendega ning mulle ei meeldi üldse mitte see, et see väike hullude ringkond ennast ka selle nimetusega identifitseerib.

Nojah... ilmselt tunnevad kristlased samamoodi mormoonide ja jehoova tunnistajate ja muude selliste suhtes. Aga kristlasi on piisavalt palju ja nende üldised printsiibid on piisavalt tuntud, et mõnede sektide tegutsemine avalikkuse muljet nii tugevalt mõjutada ei saaks.

OK, ma olen nüüd ilmselt piisavalt ennast juba siin välja valada saanud.

Midagi on mäda Eesti riigis.

Aga parim, mis ma tegelikult teha saan, on ennast mingitest tühikargajast idiootidest mitte häirida lasta.

Et jah. Mul on hea meel, et teie, minu lugejad, olete normaalsed.

Esimene nädal

Kuidagi hästi on läinud. See on tore, et mulle vähemalt tundub, et mul on kardetust rohkem vaba aega, ja samas minu plaanipärased tegevused on ka enamjaolt väga nauditavad. See küll ei kehti kahjuks nii mõnegi selle semestri loengu kohta... kuid see-eest on ka väga toredaid, näiteks suhtlemistreening (mis, tõsi küll, pole ka loeng vaid pigem praktiline tegevus). Mulle tundub üha rohkem, et see semester jõuab ka kirjutamisega tegeleda. Muidugi juhul kui reaalselt mingeid ideid esineb. See on selline nukker asi, mida ma siin vist veel polegi maininud: minu alaline süžeeideede allikas on kokku kuivanud. Või midagi. Varem oli see hädaks, et ideed kirja saada. Aga kui nad väga tungivalt peale tulid, siis vahepeal natuke midagi ikka sai. Viimasel ajal on ideid ka väheks jäänud. Samas võib-olla tuleneb see vähemalt osaliselt ka sellest, et ma pole neile tähelepanu pööranud... neile avatud olnud. Mul on hästi olulisi muid asju olnud, millele keskenduda tarvis. Tahaks loota, et siiski jõuab kord lõpuks ka selle minu jaoks ometi nii olulise valdkonnani.

Muidu polegi suurt midagi öelda siin hetkel. Praegu on kuidagi hea hetk.

:)

20

Jah... täna on eriline päev minu aastas. Ja sellega algab eriline aasta minu elus. Kunagi, kui ma olin väike, uskusin ma, et inimesed on kõige ilusamad, kui nad on 20-aastased. Kas just nii on, aga täitsa päriselt on aju 20-ndal eluaastal oma võimekuse tipus. Teismeliseea lõpp. Täiskasvanuks saamine. Muidugi ma olen umbes 13-ndast sünnipäevast alates iga aasta mõelnud, et issand jumal nüüd ma siis peaksin teoreetiliselt suureks saama vms. Eks asi vaikselt sinnapoole liigu. Nüüd tundub see juba kuidagi üpris loomulik - noorena tunnen ma ennast jätkuvalt ja loodetavasti veel pikka-pikka aega, aga lapsepõlv on kuidagi märkamatult jäädavalt minust eemaldunud. Olgu me sellest teadlikud või mitte, elu vool kannab meid endaga kaasas ning harvadel selgushetkedel tundub just praeguse hetke olek kõige loomulikum. Ma olen erinev lapsest, kes ma kunagi olin, ent ometigi jään ma sellekssamaks minaks. Jõgi voolab alati edasi, nii et sellesse ei saa kaks korda ühtemoodi astuda, ent ometigi on see alati sama jõgi. "Mina olen" jääb alati samaks. "Mina olen" on punkt. Kõige väiksem võimalik suurus ja ometigi lõpmatu. Mõõtmete ja piirideta. Mitteolemisega võrreldes olemine ja olemisega võrreldes mitteolemine.

Jumal on punkt, millest tuli Suur Pauk.

Books read sept 2007 - aug/sept 2008

• Carlos Castaneda "Ajaratas"
• Melita Denning, Osborne Phillips "The Magical Philosophy III-IV: The Sword and the Serpent"
• Sarah Owen, Amanda Saunders "Bipolar disorder - the ultimate guide"
• Zadie Smith "Valged hambad"
• Dion Fortune, Gareth Knight "Principles of Hermetic Philosophy"
• Dion Fortune, Gareth Knight "Practical Occultism"
• Anne Rice "Intervjuu vampiiriga"
• Melita Denning, Osborne Phillips "The Magical Philosophy I-II: Foundations of High Magick"
• Neale Donald Walsch "Jutuajamised Jumalaga"
• J. H. Brennan “Магия для начинающих“
• George Martin "A Storm of Swords 1: Steel and Snow"
• Carl Gustav Jung "Man and His Symbols"
• Toomas Vint "Pööre & veeremäng"
• Carl Sagan "Deemonitest vaevatud maailm"
• Israel Regardie "The Art and Meaning of Magic"
• Dion Fortune "Aspects of Occultism"
• Dion Fortune "The Training and Work of an Initiate"
• Joan Freeman "Gifted Children"
• Toomas Vint "Väikelinna romaan"
• Carlos Castaneda "Don Juani õpetused"
• Steven Pinker "The Blank Slate"
• "100 küsimust toidust ja toitumisest"
• Toomas Vint "Ringmäng"
• Dion Fortune "The Secrets of Dr John Richard Taverner"
• Fritz Riemann "Abistava partnerluse põhivormid"
• Thomas Kuhn "Teadusrevolutsioonide struktuur"
• "Modern Korean Fiction"
• Whitley Strieber "Communion"
• Michael Newton "Journey of Souls"
• Susan Greenfield "The Human Brain"
• Jill Pitkeathley, David Emerson "Ainuke laps"
• Robert Christopher "The Japanese Mind"
• Michel Houellebecq "Võitlusvälja laienemine"
• Aldous Huxley "Brave New World"
• Voltaire "Candide"
• George Martin "A Clash Of Kings"
• Florinda Donner "Shabono"
• Piers Vitebsky "šamaan"
• Nagib Mahfuz "Tuhande öö ööd"
• John Mackie "Ethics: Inventing Right and Wrong"
• Pia Mellody "Kaassõltuvus"
• Anne Rice "The Witching Hour"
• Veiko Belials "Jumalate vandenõu"
• Alfred Adler "Inimesetundmine"
• George Martin "A Game Of Thrones"
• Ursula LeGuin "Tehanu"
• Ursula LeGuin "Kaugeim kallas"
• Ursula LeGuin "Atuani hauad"
• Ursula LeGuin "Meremaa võlur"
• Carl Gustav Jung "Tänapäeva müüt"
• Fritz Riemann "Hirmu põhivormid"

Gerda & Gerly

We got together today and talked for 3 hours in a row... I think we only stopped for a couple of moments and for the most inevitable reasons. Our conversations seem to just go on and on without running out of thoughts or energy... not just not running out, but the amount of both keeps constantly increasing. Of course, we don't get a chance to talk like this very often. And I have known them for 13 years now. So that definitely explains some of it. Maybe even a lot of it. It's interesting how I used to want them to be people I could discuss certain things with when I was younger. And now they are such people. Well, not perhaps in the way I imagined back then, but... yes... there's a really special connection that only now seems to really show itself.

But there are also things to ponder in relation to other people and communication as well. Why is it that the fount of interest and energy never seems to dry up with these two, while it can so easily do so with other people? What does it take for there to be such flow, other than either novelty or a decade long friendship? By the way, really, when you first meet someone, there generally tends to be a period of really fascinating communication - not with everyone definitely, but with some -, but then that somehow dissipates somewhere and in the end you're either silent half the time or talking aimlessly about pointless superficial things. Not that the silence option would necessarily be bad... or actually not that either of the options would be bad... but, you know, if there can be such wonderful exhilarating energizing transformational conversations, if there can be such flow and connecting and a sharing of feelings and experiences and ideas and beliefs... why should you want to settle for anything less?

And I think I know part of the reason why it's not as easy with the others. Or rather I should say why it's so easy with Gerda and Gerly. Especially Gerly. It's because at various points in our friendship, I made some (at that time) quite radical attempts to relate to her on a deeper level. And from one moment, the interest in that level was mutual. And the value of what developed from there was high enough for both of us for the relationship between us to retain an awareness of it even during the 2-3 years when we barely ever interacted at all.

Of course there are factors that are unique and could rarely if ever at all be reproduced with any degree of similarity. And that's probably a good thing. I do feel more and more that these are meant to be two very special relationships in my life. But I think I was more willing to actually make an effort to have a relationship (in the wider meaning of the word) with another person live and grow and gain in meaning. I was more willing to give of myself in certain ways, to be open and outspoken... There are times when it's not only good but absolutely necessary to just be quiet and listen to the other person. But I think - with certain exceptions, naturally - in a good conversation listening and talking needs to be balanced. I've been hearing a lot about how it is necessary to listen to the other in a conversation, and that is natural and makes sense. But I've occasionally gone too far with the idea, I've taken this passive position that doesn't really contribute all that much. Aurea mediocritas... well, one must try at least.

So I'll need to look into how I interact with people and if anything could be changed for the better. Though there seem to be enough changes going on and in the air as it is, so who knows how it's all going to be like in Tartu. And every person is different. It's not about every relationship being like that with Gerly or with Gerda. It's about relationships being all they can be with any given person, taking into consideration the peculiarities of character and situation. And what matters isn't really the quantity of communication, but the quality. So even though I'm not likely to spend much time talking about things privately with any one person during the coming semester, the main thing is to make the most of the time I do spend together with someone.

Wow, that was a lot of writing here just now. Well, if anyone actually still visits this blog, I suppose it's a nice change from all that silence that's been resident here recently.